Sõpradel on üleloomulik võime tajuda,
et on olemas seesama vana, hea, normaalne
sina - ajal, kui kogu maailm on kohkunud
sinu arusaamatu käitumise pärast.

*Charlotte Gray


Eriti rõve on täna olla, ei teagi põhjust. Tean vaid seda, et kui mul oleks võimalus ennast sõrmenipsuga maailma teise otsa lennutada, siis teeksin seda, tglt ka. No ikka eriti sant tuju on.
Ja nagu sellest veel vähe oleks olnud, pani üks tänane vestlus mind mõtlema teema üle- mis on sõprus..kes on need inimesed, kes ümbritsevad mind iga päev..kes on sõber? Kes on sõbrad minu jaoks? Kuidas ma hindan ennast sõbrana? Mida tähendab sõprus?
Ideaalis on sõber see, kes on minu kõrval alati, kui teda vajan. Sõber ei karda välja öelda ka kõige valusamaid ja koledamaid sõnu, kui need on vaja mulle näkku lajatada. Me ju mõlemad teame, et ta tahab ainult head. Ma võin tema õla najal nutta, naerda. Sõbra õlg on alati olemas ja ta ei naera mind välja, ka siis mitte, kui minu mure tundub absoluutselt totrana..sest see on ju tähtis Minu jaoks..
Ta võib mind lüüa, kui ma selle ära teeninud olen, või, kui vaid sellega on võimalik väljapääsmatut olukorda parandada.
Ta naerab koos minuga, nutab koos minuga, on haige koos minuga, on õnnelik koos minuga..sõber on hea. Sõber on kallis!
Sõber aitab mul näha mind sellisena, nagu ma olla tahan..ta on nagu haruldane raamat, mida trükitakse vaid paar eksemplari. Sõprus on mäng, kus pole tähtis võit, vaid osavõtt..
..ta teab väga hästi mu vigu, aga ta ei vingu mu kallal, vaid hoiab need endale, samas neid minuga jagades. Sõber teab ja arvestab, aga ei arvusta, ega halvusta.
Jube lihtne..aga kas meis on alati julgust olla sõber, kas me ei keera vinti üle kartuses teise tundeid riivata, kui tahame talle vaid nõu anda? Kas meie südames on piisavalt sõprust, näha teise öeldus südamlikkust, võtmata sisse kaitsepositsiooni?
Ja kas ei tule see sõna meelde paljudele alles siis...
Ei tea, aga ma tean seda, et ma teen tööd endaga.
Ehk annab see mulle tarkust olla parem sõber...ja nende vahel vahet teha.