Samad hommikud, valdavalt ühte nägu, masendavalt üksluised. Isegi hääled on samad. Keegi üritab oma kasvatusmeetodites karme noote maksma panna. Keegi nägi pärast paari päeva tuttavat nägu uksest vaikselt sisse hiilimas, ümber hõljumas võõrad aroomid. Segane naabrimutt oma segase jutuga, segastest asjadest...aga millegipärast sa tunned, et see ei puuduta sind. Mitte, et see sulle üldse korda ei läheks, mitte seda, vaid mingil ajahetkel sa avastad, et oleksid nagu osake kogu sellest rutiinist.
See trööstitu põhupallide segadus valitsemas kõikjal sinu ümber, kõditavaks vahelduseks kesta värv. Ehk must? Uus roosa..aga mõjub sama tõhusalt, onju.
Tahaks siit ära, kohe kaugele, sest ajude asemel on ka juba põhk ja riietekapi põhitoon kisub sinnakanti, et peegli ees tahaks endalt küsida, " keda me siis täna matame"
Aga võiks ju, igal hommikul oma eilset matta, et hüvasti..
olen oma elus pidanud hüvasti jätma rohkem, kui ma tahaksin. On olnud valusaid ja vähem valusaid kordi. Kordi, mida ma olen oodanud nagu laps sünnipäeva ja kordi, mida olen kartnud, kartnud niiväga, kuni see lõpuks ongi käes..ja mul on kahju endast, oma katkisest südamest või ülemõistuse mõnusast saamata jäänud seksist.