Ma ei vaimustu just kergelt. Ei kellestki, ei millestki. Kindlasti olid kunagi lood teised, aga näppi piten ärh saad, no ei tule tunnet peale. Tahaks ikka enne käega katsuda. No seda igas mõttes.
Nõrkusi on - head raamatud, hea seltskond..ja muidugi nunnud suurte musklitega tätoveeritud käsivarred, deemt. Aga nõrkused ei lähe arvesse.
Ja nagu elu näitab, õieti teen, sest miks muidu on alati nii, et esmamulje teeb tireli ette ja taha. Mulle esmapilgul no nii a meeldivad persoonid ja olukorrad on muutunud minu elus olulisteks, ehk liigagi..ja inimesed kellekski, kes tekitavad minus tunde, nagu tahaks iga keharakk ennast tema poole situtada.
Seepärast olen kahtlev inimeste suhtes, kes ütlevad, et armusid esimesest silmapilgust. Ehk tõesti. Aga äkki on päkapikud ka olemas? Tõesta, tõesta tüdruk vastupidist!
Ma olen hakanud seda juba nii määravaks enda puhul pidama, et selleks ajaks, kui esimene negatiivne emotsioon möödas, hakkan huviga ootama, et mis hetkel ja, kui oluliseks ta minu jaoks muutub. Irooniliselt naljakas, aga toimib.
Ka suhetes.
Et mis siis ikkagi toimub ja milleks ja kellega. Umbes nii, et tahaks ja ei taha ka. See on see tunne peolauas, kui oled ennast juba kõrini täis õginud aga käsi läheb automaatselt järgmise pala juurde. Seda igas mõttes.
Ja kokkuvõttes on sellest kõigest nii siiber, et ainuke väljapääs oleks kogu sisikond välja öökida. Seda igas mõttes.
Ja jälle ma mõtlen, et kuidas ma selleni jälle jõudsin. On see läheduse kartus? Olen ma diipi? Või aitas selleni jõudmisele kaasa paar täiesti ebaõnnestunut suhet? Äkki.
Miks ma kordan enesele aru andmata suhetes samu vigasid.
Alateadlikult sama asja otsides..põselohud, üüratud musklid, meeldib sama kirjandus mis mulle..ja eitan kõike negatiivset, ma lihtsalt ei näe seda, ning paratamatult seisan mõne aja
pärast silmitsi tõsiasjaga, et kaaslane, kes veel mõni aeg tagasi jalust nõrgaks võttis tundub nüüd tüütu, igava ja rumalana. Deja vu.