Ja nii ta läks..

Armastan oma tööd ja palka,mida saan,
armastan enam ja enam, iga päevaga.
Armastan ülemust-parim on ta,
ja ülemuse ülemust ning teisi ka.
Armastan oma kabinetti ja selle asetust,
vihkan puhkusele mineku kohustust.
Armastan mööblit, nii hall ja nii kulunud.
Ja paberivirnu, kus kulud ja tulud..
Mu töö on tõepoolest hea,
ei paremat sellest ma midagi tea.
Mulle meeldivad kõik,kellega töötan koos.
Nende irved ja märkmused, pilkelood.
Armastan arvutit ja tema programme
ja pilte ja tekste ja muidki faile,
olen liibunud ta külge ja armastaks enamgi,
kui ta töötaks ometi kauem kui minuti..
Armastan tööd seda üksluist ja tüütavat.
Armastan koosolekute surmavat igavust.
Armastan tööd ja kordan seda seni,
et armastan isegi neid sõbralikke mehi,
neid sõbralikke mehi, kes tulevad täna,
valgeis kitlites mehi, kes viivad mu ära....