Ma ise seda ei märka. Algul. Ämbrit. Märkan alles siis, kui jalg on ikka korralikult läbi vettinud. Ja oi neid süümekaid! Jah, just süümekaid, sest ma astun ämbrisse täpselt nii, nagu läheb vaja inimese murdmiseks. Ja ma teen seda mõnuga, sellel hetkel. On see väga lõbus..murda murtud südant? Ma ei plaani ealeski midagi õela. Mitte kunagi! Aga alati kukub just sedamoodi välja. Ma olen narr. Idioot. Kõik on süüdi..aga mitte mina..Olgem ausad, tglt on nii, et kui on juba pidu, siis on ka teada, et mingi arulagedus minu poolt on garanteeritud.
The sad thing`s that I don`t know how to fix it..Ma tahaks minna ja vabandada. Vabandada nii, nagu ma kunagi poleks arvanud, et olen võimeline vabandama. Annaksin kõik, mis minu väikeses võimuses. Teeks mida iganes, et lihtsalt kõik saaks korda..
Vb olen liiga dramaatiline, otsin kaost sealt, kus seda tegelikult pole. Ehk. Lihtsalt ei tea, mida teha saaks, et kõike parandada. Ajamasin võiks muuta ja hävitada kõik probleemid mu elus, aga nh, see on juba ulme. Ning pealegi, mõne nurga alt vaadeldes võib just tunduda, et ju siis nii pidigi minema. Aga ometi see tundub võimatu!..peabki nii minema, et keeran kõrgemat sorti pasa kokku? Makes no sense! Nagu puuduks kontroll enese üle, hetkeemotsioonid muutuvad liiga domineerivaks. Nii juhtuvadki valed asjad, asjad, mis mingil hetkel olid ilmselt parimad, magusaimad, kuid hiljem..
Õnneks on mul vähemalt teadmine, et ma pole halb inimene..ja see juba loeb!!
Ja ma polegi..siiski, miks mul siis valus on? Miks ma pidin pettuma kõige kallimas, haiget saama.
Ei taha enam. Laske mul olla jääkuninganna oma lossis, kuhu ma kedagi sisse ei lase. Las ma külmutan oma külmade kätega oma südame. Nii on lihtsam, siis ma vähemalt ei saa haiget, sest haiget saamine on valus ja paranemine..võtab aega. Oi kui aega see võtab..