Pildistamine. Ütleme, et me oleme enne seda saanud enamvähem ühele nõule, mis on hea foto. Et seal ei vaidle enam. Ja siis vaatame, kellel on olemas need vältimatud eeldused pildistama õppimiseks. Nägemine ja ligipääs fotokatele, võtame laenu peale mõne, ja mingigi õppimisvõime. Ega eriti rohkem ei olegi vaja..Ühed on need, kes kohe kuidagi iseenesest ilma eriliselt vaeva nägemata või sellesse süvenematagi teevad kohe häid pilte. Võtab fotoka kätte, vehib sellega ringi, vahel kogemata vajutab päästikule ja tule taevas appi kui ilusad pildid kõik. Kohe iseenesest andekad inimesed. Vb nad salaja öösiti harjutavad. Vb on olemas siuke asi nagu fotograafi geen. Ulme.Teine grupp inimesi on need, kes peavad harjutama, et saada oskama. Neid on kõige rohkem, neid on kõik kohad täis. Neile tuleb õpetada paari põhiasja, nad peavad vaatama rohkelt näiteid, neile peab andma senise töö kohta tagasisidet. Ja nad PEAVAD harjutama. Igapäevaselt ja pikema perioodi jooksul. Mida rohkem harjutamist, seda paremad pildid. Ja 'rohkem' ei pruugi siin olla ajaline mõõde... Pildistama õppimiseks võib kasutada erineva efektiivsusega meetodeid. Mõni õpib eeskujuga, mõni oma vigadest, kui. Aga seal on ikkagi see protsessi käigus paremaks muutumine. See kõige levinum grupp..Sest nad arvavad ise algusest peale, et hea aparaat teeb neist kohe mingid eriti head spetsid. Nii ja siis on kolmas grupp.

Need, kes ei hakkagi kunagi hästi pildistama.. andetud tegelased nigu. Harjutavad elu palju, pildid on ikka sama sitad. Kas nad ei oska vaadata või nad ei oska kuulata, igatahes pildistama nad ei õpi. Vb seal on halva fotograafi geen. Selliseid inimesi on hästi vähe. Ja võib-olla on see grupp üldsegi müüt, sest kunagi ei või teada, mida veel rohkem treenimist või veel parem õpetamine võiks teha.....