Kui oled läbinisti hõivatud oma elu, eksistentsi õigustamisega inimeste ees, kes su väärtust küsitavaks peavad, pole sul jõudu ega tahtmist kirjutada. See on kuradi julm värk mis sind tabab. maniakaal-depressiivsele inimesele ei läheneta kikivarvul, ettevaatlikult, nagu teiste haiguste puhul. nagu vähiga v nii. Sellega öeldakse otse välja..sul on haigus, sa oled haige! Ja sind peetakse hulluks. ning siis oledki see. Igavesti. Ma küsisin arstilt, et millal see üle läheb.."see ei lähegi üle, see on jääv". Kõlab nagu surmaotsus. Mind huvitab, kes ei hakkaks sellise teate peale enesetapust mõtlema. See on väljakannatamatu. Ma tahaksin surra. Mitte ära teie juurest, vaid ära iseenda juurest. Nii ei saa elada. Kujuta ise ette, elada, ilma, et oma rõõmu välja näidata julgeks, kuna siis hakkavad kõik muretsema, et oled jälle maaniline. Või äng, see seletamatu äng, mis enne aovalgust välja ilmub. ja kohutav süütunne, mis mind aiva painab, kuna olen haiget teinud neile, keda kõige rohkem armastan. Ja lapsed, keda proovin armastada nii hästi kui suudan, jäänustega oma kokkukuivanud armastusest, mis iga päevaga mu sees üha vähemaks kidub. Mõte, kui see täielikult kaob, saab tõesti elavast surnust rääkida. Lühidalt, ma pole praegu just parim naine, kes oma kingakestes ringi käib. Ma tahtsin, et sa teaksid seda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment