Depressioon on raske. Ma ei tea kas suudan elada. Tundub nagu tõmmataks mind kogu aeg allapoole. Elu kahaneb ja kahaneb. Sõbrad kaovad. Mitte keegi ei saa aru, mida see tähendab.
Kui see peale tuleb, sunnivad nad, et ma end kokku võtaks..Aga nad ei mõista, et see on võimatu.
Ütle langetõbisele, et mis tõmbled siin maas, kraabi üles..
Ainus vahend mis depressioonis veidigi rõõmsaks teeb on alkohol. see lõdvendab haaret, kõik tundub vähem must..aga see tundub nii ütlemata jälk
..Visake jh psühhoosihaiged üksindusse. Nad on head ühiskonnakodanikud, sest iga teine teeb üksinduse segaduses endale lõpu.
Olen oma haiguse tõttu surmast palju käegakatsutavamalt teadlikumaks saanud. See on mure, mis ei lase sind oma haardest hetkekski lahti..ja ma pole kindel, et mu kaitseingel kaua vastu peab.
Ja lähedasi ei aita keegi. Pole mitte midagi. mittemingisugust abi.
Aga kui kõik väidavad üheselt, et elu maniakaal-depressiivsega on võimatu..ma tahaksin uskuda, et see on ometi võimalik..kui keegi mind tõeliselt armastaks
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment