adama raamat II

Võiksin meeleliigutust tunda väikeste laste naerust. Aga praegu ma vihkan neid, samapalju nagu nende vanemaid. Vihkan kõiki inimesi, kaasa arvatud mind ennast, eeskätt ennast. Vihkamine on nii tuimestav, see on peaaegu nagu armastus.Olen nagu vaakumis. Ja seal ei ole isegi seinu, mille vastu ennast veriseks lüüa. Ma olen praegu üsna kuri ja küüniline. Olen haiget teineud kõikidele oma sõpradele, nad isegi ei räägi minuga. Wever. Depressioon on minule kohutav, maania on kohutav ümbruskonnale. Mõlemad kannatavad pidevalt. See üles-alla hüplemine..ma tahan näidata arstile, et ta eksib, kui ma vaid teaks kuidas seda teha.. Ma olen reaalsusega kontaktis. Aga jumal, kuidas ma tahaksin sellest pääseda...sellest pääsemiseks vajaksin hetkel vist kahte tonni amfetamiini ja neljateist pudelit veini. Äkki