Juba tükk aega on pidev flirt igasuguste võimaluste vahel peas tiirlemas. Kahtlemine juba tehtud otsustes, mis mingil hetkel tundub eluvale. Ja meeletu kahetsustunne kellegi kaotusest. Jeah, nüüd ma hakkangi iga kord, kui mingi inimsuhte värk on endale meelde tuletama, kuidas ma tegelikult seda armastan. inimloomust ja keerukust ja hullumeelsust selles. Seda eriti. See teeb kannatamise poole šeffimaks, kui suudad ennast veenda, et naudid seda. Äkki siis jh. Aga ma ei naudi seda. Ma igatsen.  Ainult vahel teeb igatsus haigeks. Ja seda igas mõttes.