Nautides pisiasju,
sõita hommikul tööle hubasesse kontorisse ja öelda kolleegidele "Tere hommikust!" Visata nendega nöökivaid nalju, saada kolm korda päevas kohvimürgitus ja õhtul olla päevaga siiski rahul. 
Mulle meeldib elada selles üheksa kuuga sitase suusailmaga põhjamaa kliimas ja siunata seda valget sitta mis kõik mu depressiivse väikelinna tänavad katnud on, tehes liikumise punktist A, punkti B tihti küllaltki küsitavaks.
Et mul on keegi, keda armastada täielikult ja teada, et ka tema armastab mind, selles minu mittetäiuslikkuses, mõeldes hellalt hetkele, mis meid kokku viis..
Armastan tunda lihtsa kallistuse lohutust, ja teada, et ta hoolib ka siis, kui ma olen omadega jälle täiesti sassis.
Seda kindlat tunnet, mida ma ei ole tundnud ammu, kui järjekordne maania viib järjekordsed kallid mu elust. Õigust elada vabana, ega taha taluda neid, kes peavad minu eksistentsi küsitavaks. 
Näha päikest,
iga päev kedagi, kes siiralt naerataks. 
Tunda uue raamatu erutavat trükilõhna. Silitada puud ja tunda mõnu ta krobelise pinna puudutusest, ennast sipelgaks mõeles uudistada metsa.
..Tahan, et saaksin paremaks inimeseks. Kes suudaks alati kannatlikult ära kuulata mis teistel öelda on, ega sööks küpsiseid õhtul kell kümme. Kes autorit austades loeks iga raamatu lõpuni mille alustab, mitte ei mõtle sellele, et aeg on piiratud ja igasugust paska ei ole mõtet lõpuni lugeda. 
Kes meisterdab oma lumememme just siis valmis, kui on õige aeg, mitte ei unista sellest kahekümne miinuskraadiga. Kes naudib mõnusat suvevihma, mitte ei inise, et miks päikest jälle ei ole. Kes teeb oma voodi hommikul kohe ära, mitte ei viska kõige kuhja otsa veel oma karvase sabatutiga sebra öösärki. Kes ei ole sarkastiline ja õel, ja kes ei ole bipo.
..Jeah, elu on ilus.