Samad hommikud, valdavalt ühte nägu, masendavalt üksluised. Isegi hääled on samad. Keegi üritab oma kasvatusmeetodites karme noote maksma panna. Keegi nägi pärast paari päeva tuttavat nägu uksest vaikselt sisse hiilimas, ümber hõljumas võõrad aroomid. Segane naabrimutt oma segase jutuga, segastest asjadest...aga millegipärast sa tunned, et see ei puuduta sind. Mitte, et see sulle üldse korda ei läheks, mitte seda, vaid mingil ajahetkel sa avastad, et oleksid nagu osake kogu sellest rutiinist.
See trööstitu põhupallide segadus valitsemas kõikjal sinu ümber, kõditavaks vahelduseks kesta värv. Ehk must? Uus roosa..aga mõjub sama tõhusalt, onju.
Tahaks siit ära, kohe kaugele, sest ajude asemel on ka juba põhk ja riietekapi põhitoon kisub sinnakanti, et peegli ees tahaks endalt küsida, " keda me siis täna matame"
Aga võiks ju, igal hommikul oma eilset matta, et hüvasti..
olen oma elus pidanud hüvasti jätma rohkem, kui ma tahaksin. On olnud valusaid ja vähem valusaid kordi. Kordi, mida ma olen oodanud nagu laps sünnipäeva ja kordi, mida olen kartnud, kartnud niiväga, kuni see lõpuks ongi käes..ja mul on kahju endast, oma katkisest südamest või ülemõistuse mõnusast saamata jäänud seksist.

Huvitav,

et alati tõukab mind midagi kirja panema seik elust. No mingi sündmus, või inimene. Seekord siis seoses alkoholiga. Kaine pilguga kõrvalt vaadates ei olnud see just mingi meeldiv kogemus, aga samas tekitas see minus mõtteid..
miks me tunneme ennast just täis peaga nii tegijatena? Rusikas taevapoole tõde kuulutamas, kartmata sealjuures isegi kellegi tundeid riivata (no mis need veel on, eksju) ja loomulikult, ise kaljukindlad oma eksimatuses.
On see ebakindlus enese suhtes? Igasugune enesekriitika on suurim ajal, kui oled kaine..klubis on raske isegi kellegi poole pöörduda, et telefoni numbrit küsida. Äkki olen liiga kole? Või järsku kraaksatan midagi nii totrat, et taon nädal aega pead häbist vastu seina, et suu üldse lahti tegin. No nii tahaks, aga ma ei julge. Ma ei ole hea ja minu hirm halvab kõik minu meeled.
Teisalt purjus peaga, muidugi ma lähen ja küsin numbri, milles küsimus! Hallooo, elu on fun!
Sõidaks talle verbaalselt sisse absoluutselt kreisi jutuga ja vaataks, mida teeb? Uue joogi välja? Wauuu, ma olen täna eriti ilus.. nägu naerul, tuju laes.
Järgmisel hommikul ärkad võõraste numbritega, kelle nägu ja numbrit vaevu suudad kokku viia, aa, ükskord oli numbri taga *teater*, sellega pidin teatrisse minema. Ägeeee.
Alkohol nüristab su meeled, mis blokib aju täielikult.
Teisalt, alkoholi mõju all tekivad paratamatult liialdatud enesekontrolli mõtted..äkki nad ikka ei saa aru, et ma täis olen? Võib vaid ette kujutada, kui naljakas see kõrvalt tundub. Kõnni sirgelt, ära koperda. Fakk, koperdasin..kas nad naeravad nüüd minu, või mingi nalja üle?
Ma tunnen end täis peaga halvasti ja ebamugavalt, sest ma kardan kaotada kontrolli enese keha ja mõtete üle, arvan, et see tunne pole võõras paljudele.
Kaine peaga olen enesekindel ja tahtejõuline. No proovige säilitada kontroll enese üle, kui joote. Ja siis vaadake end kõrvalt.
Kaine peaga saab ära teha imelisi asju, neid mäletades ja itsitades, nende üle piinlikust tundmata. Vahel võõra käest numbri küsimine võib võrduda küll benji hüppega, aga adrenaliinilaks, mille saad, lisab vaid enesekindlust.
Ehk oleks siiski mõttekam läbi elu jalutada selge peaga, tundmata piinlikust eilsete tobeduste pärast.

Pulli peab saama

Vot ei teagi, kas see on naljakas või kurb, naerda lolli üle. Igatahes mitte eriti täiskasvanulik, aga kuratlikult naljakas.
Tabasin ennast eile sellelt, et ma sadistliku mõnuga panen enda vastas istuvat kodanikku ennast ebamugavalt tundma. Kodanik , ütleme ei ole just kõige kirkam kriit karbis. Kodanik räägib ja mina kuulan..ja küsin. Küsin ikka nii, et nalja saaks, nalja kodaniku arvelt.
Kuulan muigega kodaniku tegemistest, mis kõõlub kuskil fantaasia ja tõelisuse piirimail. Ja ma tõden, millise imelise maailma on enda jaoks loonud reaalsest elust võõrdunud noor inimene..maailma, kus on seiklusi, kauneid hetki..ja palju sõpru.

Sõpradel on üleloomulik võime tajuda,
et on olemas seesama vana, hea, normaalne
sina - ajal, kui kogu maailm on kohkunud
sinu arusaamatu käitumise pärast.

*Charlotte Gray


Eriti rõve on täna olla, ei teagi põhjust. Tean vaid seda, et kui mul oleks võimalus ennast sõrmenipsuga maailma teise otsa lennutada, siis teeksin seda, tglt ka. No ikka eriti sant tuju on.
Ja nagu sellest veel vähe oleks olnud, pani üks tänane vestlus mind mõtlema teema üle- mis on sõprus..kes on need inimesed, kes ümbritsevad mind iga päev..kes on sõber? Kes on sõbrad minu jaoks? Kuidas ma hindan ennast sõbrana? Mida tähendab sõprus?
Ideaalis on sõber see, kes on minu kõrval alati, kui teda vajan. Sõber ei karda välja öelda ka kõige valusamaid ja koledamaid sõnu, kui need on vaja mulle näkku lajatada. Me ju mõlemad teame, et ta tahab ainult head. Ma võin tema õla najal nutta, naerda. Sõbra õlg on alati olemas ja ta ei naera mind välja, ka siis mitte, kui minu mure tundub absoluutselt totrana..sest see on ju tähtis Minu jaoks..
Ta võib mind lüüa, kui ma selle ära teeninud olen, või, kui vaid sellega on võimalik väljapääsmatut olukorda parandada.
Ta naerab koos minuga, nutab koos minuga, on haige koos minuga, on õnnelik koos minuga..sõber on hea. Sõber on kallis!
Sõber aitab mul näha mind sellisena, nagu ma olla tahan..ta on nagu haruldane raamat, mida trükitakse vaid paar eksemplari. Sõprus on mäng, kus pole tähtis võit, vaid osavõtt..
..ta teab väga hästi mu vigu, aga ta ei vingu mu kallal, vaid hoiab need endale, samas neid minuga jagades. Sõber teab ja arvestab, aga ei arvusta, ega halvusta.
Jube lihtne..aga kas meis on alati julgust olla sõber, kas me ei keera vinti üle kartuses teise tundeid riivata, kui tahame talle vaid nõu anda? Kas meie südames on piisavalt sõprust, näha teise öeldus südamlikkust, võtmata sisse kaitsepositsiooni?
Ja kas ei tule see sõna meelde paljudele alles siis...
Ei tea, aga ma tean seda, et ma teen tööd endaga.
Ehk annab see mulle tarkust olla parem sõber...ja nende vahel vahet teha.

Sind vaadates ma tunnen seda, mida kellgis teises pole. Sinuga olles tundsin end nii, nagu ma end kellgagi tundnud ei ole ja vaevalt, et tunnengi. Miks? Sa ei tea, ega ju? Ja kogu see lugu tundub nii tavaline armastuslugu. Ehk ongi vahe selles, et ma olin armunud. Vähemalt loodan, loodan.. me mõlemad. Vb oli meie vahel midagi, millest kumbki aru ei saa. Aga mina tahaks aru saada, et mõista selle nn suhte tähtsust. Ma tahan vastuseid ja kohe! Ma olen kannatlik, sest sina ju olid. Andestasid mulle mu debiilsused.
Ma olen segaduses. Mul on vaja sind näha, samas kardan ma sind näha. Sest kardan haiget saada ja haiget teha. Kuid kui ma kardan, siis ei saagi midagi juhtuda, kunagi, eks?
Kuid juba on juhtunud. Ma riskin..
Ma ei taha enam neid pisraid, tahan, et sinu naer nakataks mind taas.
Mõtled vahel, mida mina võiksin tunda.. et mõtlen sulle rohkem kui võiks, rohkem kui tahaks, rohkem kui tohiks!
Nii raske on teha nägu, nagu ma ei hooliks, eriti kui me üksteisest külma näoga mööda kõnnime, et ma saan hakkama, tagalikult ma ju ei saa!
Ma saan ju aru ja lepin sellega, ent ma tahan..me tutvusime, hakkasime hästi läbi saama, me rääkisime kõigest, sa olid alati olemas..fakk, sa ju armastasid mind!!! Ma arvasin, et see tähendas sulle midagi. Sa läksid ära ilma, et oleksid isegi head-aega ütelnud! Sinu käitumine tegi ikka kõvasti haiget. See oli hoop selja tagant, mida ma ei osanud uneski näha.
Aga sinul on sellest suva, sa suhtled nüüd inimestega, kelle kohta sa varem ei osanud öelda midagi peale selle: "Kust sellised tropid välja on tulnud?"
Mina hoolin sinust siiani, olen alati hoolinud, aga sa ei usu mind enam.
Sa ei tea, et hoian telefoni käes tihti vaid selleks, et loodan seal näha sinu nime.
Sa ei kujuta ettegi, kuidas ma igatsen sind, igatsen, et me saaks olla taas need kes me olime..aga..ma võin olla naiivne, aga ma ei ole rumal.
Ma ei tohiks nii öelda, aga sa oled parim, tead miks? Sinuga oli kõik nii lihtne, hea, turvaline ja soe. Neid põhjuseid miks sa olid parim, on lõputult, usu palun, aga see pole piisav, ma ei saa sind panna nägema seda mida mina, tundma seda, mida mina.
Ma tahaksin sulle midagi öelda, aga ma ei tohi, see ei omaks sulle tähtsust, vähemalt praegu mitte.
Ma parem sosistan seda tasakesi, kunagi ehk jõuab see sinugi kõrvu, ehk siis on asjad teisiti.
Ma ootasin vist liiga kaua, et öelda...andesta

Paar päeva tagasi oli meil Krissuga huvitav arutellu mehed versus naised...roolis. Viisakate inimestena austasime mõlemad teise arvamust ja kindlasti oleks lugu sellega lõppenud, nagu paljud meie arutelud, kui mulle ei oleks näppu juhtunud ühte põnevat lugu..et kes siis ikkagi roolis skoorib :)..
Kui sõitsin täna hommikul tööle, sattusin korraks silmitsema möödasõitvat autot ja selle juhti. Auto oli tuliuus Saab, kiirust oma 140 km/h ja juhiks naine. Lisaks istus ta nina kinni tahavaatepeeglis ning viimistles oma meiki kontuurpliiatsiga. Vaatasin ise hetkeks tahavaatepeeglisse ja pilku tagasi pöörates nägin, et tema auto oli minu auto ees poolest saadik minu sõidureal ja juht ikka meikis end. Ehmusin nii, et pardel pudenes sõrmede vahelt, lüües teisest käest moosipiruka. Kui püüdsin põlvedega auto liikumissuuna üle taas kontrolli saada, kukkus mobla õla ja kõrva vahelt otse jalgade vahel olevasse kohvitassi (ja kohv läigatas õrnadele kehaosadele) ja loomulikult katkes tähtis kõne. Krt küll neid naisautojuhte!!!! ..novott siis

Ma ise seda ei märka. Algul. Ämbrit. Märkan alles siis, kui jalg on ikka korralikult läbi vettinud. Ja oi neid süümekaid! Jah, just süümekaid, sest ma astun ämbrisse täpselt nii, nagu läheb vaja inimese murdmiseks. Ja ma teen seda mõnuga, sellel hetkel. On see väga lõbus..murda murtud südant? Ma ei plaani ealeski midagi õela. Mitte kunagi! Aga alati kukub just sedamoodi välja. Ma olen narr. Idioot. Kõik on süüdi..aga mitte mina..Olgem ausad, tglt on nii, et kui on juba pidu, siis on ka teada, et mingi arulagedus minu poolt on garanteeritud.
The sad thing`s that I don`t know how to fix it..Ma tahaks minna ja vabandada. Vabandada nii, nagu ma kunagi poleks arvanud, et olen võimeline vabandama. Annaksin kõik, mis minu väikeses võimuses. Teeks mida iganes, et lihtsalt kõik saaks korda..
Vb olen liiga dramaatiline, otsin kaost sealt, kus seda tegelikult pole. Ehk. Lihtsalt ei tea, mida teha saaks, et kõike parandada. Ajamasin võiks muuta ja hävitada kõik probleemid mu elus, aga nh, see on juba ulme. Ning pealegi, mõne nurga alt vaadeldes võib just tunduda, et ju siis nii pidigi minema. Aga ometi see tundub võimatu!..peabki nii minema, et keeran kõrgemat sorti pasa kokku? Makes no sense! Nagu puuduks kontroll enese üle, hetkeemotsioonid muutuvad liiga domineerivaks. Nii juhtuvadki valed asjad, asjad, mis mingil hetkel olid ilmselt parimad, magusaimad, kuid hiljem..
Õnneks on mul vähemalt teadmine, et ma pole halb inimene..ja see juba loeb!!
Ja ma polegi..siiski, miks mul siis valus on? Miks ma pidin pettuma kõige kallimas, haiget saama.
Ei taha enam. Laske mul olla jääkuninganna oma lossis, kuhu ma kedagi sisse ei lase. Las ma külmutan oma külmade kätega oma südame. Nii on lihtsam, siis ma vähemalt ei saa haiget, sest haiget saamine on valus ja paranemine..võtab aega. Oi kui aega see võtab..

Iga päev on sind täis, mu mõtetes, hommiku valguses..sa oled siin, minu ümber ja sees. Kui sa ka minu peale ei mõtle, oled ikka siin. Ma olen sind täis ja ma ei saa sinust lahti. Ma ei tahagi sinust lahti saada, sa oled minu..
Sa olid siin eile, täna ja ka homme. Kaugel või ligidal..või ainult mõtetes. Sa oled minuga..ja nähtamatu, kui me kohtume.

Ja nii ta läks..

Armastan oma tööd ja palka,mida saan,
armastan enam ja enam, iga päevaga.
Armastan ülemust-parim on ta,
ja ülemuse ülemust ning teisi ka.
Armastan oma kabinetti ja selle asetust,
vihkan puhkusele mineku kohustust.
Armastan mööblit, nii hall ja nii kulunud.
Ja paberivirnu, kus kulud ja tulud..
Mu töö on tõepoolest hea,
ei paremat sellest ma midagi tea.
Mulle meeldivad kõik,kellega töötan koos.
Nende irved ja märkmused, pilkelood.
Armastan arvutit ja tema programme
ja pilte ja tekste ja muidki faile,
olen liibunud ta külge ja armastaks enamgi,
kui ta töötaks ometi kauem kui minuti..
Armastan tööd seda üksluist ja tüütavat.
Armastan koosolekute surmavat igavust.
Armastan tööd ja kordan seda seni,
et armastan isegi neid sõbralikke mehi,
neid sõbralikke mehi, kes tulevad täna,
valgeis kitlites mehi, kes viivad mu ära....