ma täna avastasin, et ma igatsen tohutult ühte inimest minevikust. no see on nii, et ainult superarmsad hetked meenusid. see, kui ülemõistuse ilus ja hea ja nojh ta oli. ja mida rohkem ma meenutasin, seda rohkem ma hakkasin mõtlema, et muud ju ei olnudki, kui überarmsad hetked. ja naljakad. no nunnud nh. ja sis hakkasin ma veel sellele mõtlema, et kas ma nii tobe olengi, et kohe nagu matsu ära ei jaga.
okei, et äkki saangi aru, aga see tundub tollel hetkel nii iseenesestmõisetav ..et ta on olemas. sürr. no kuidas saab teisest inimesest nii mõelda, eksole. ja nüüd ma nagu tunnen, et mul on teda hullult vaja v nii. no kas kohe vaja. nonäed, jälle.
ikka on vaja.
ja siis ma veel mõtlesin sellel ka, et kuidas ma tal minna lasin. novott. see tundub veel sürrim.
no pagan, olen ma ikka loll küll. eks. ma ise tean, et olen