mulle nagu hullult meeldib, et füüsiliste piinade juures on tore see, et need lõppevad. haavad paranevad ära, nahk paraneb ära, valud lähevad üle. enamasti. kõik saab jälle korda ja märkigi ei pruugi jääda.
aga kui hing on haige, ei veena mind mingi jõuga, et see läheb üle. et sellest midagi järgi ei jää. siis on täpselt selline tunne, et nüüd saabki igavesti nii sitt olema. absoluutselt ei usu, et üle läheb. sest iga geiss on uus ja seal ei ole kogemust, et eelmistel kordadel on üle läinud. läheb nüüd ka. tead küll. ja mul ei ole jälle aimugi, kuidas ma selleni jõudsin. sa tulid ja võtsid. ilma vastupanuta. mai püüdnudki. tglt mai andnud endale võimalustki. ja mai tahtnudki anda.