huvitav on see, kuidas minuvanustel inimestel on tihti selline komplekt mingeid teisi elukvaliteete mida nad hindavad. nagu näiteks Nende Oma Elu. muidugi olen ma üleni rahul selle pisukese iseseisvusega mis mul on. ja mul on hea meel minna magama üksinda oma voodisse, ise otsustada oma tegemiste ja käikude üle. ise Oma Elu elada..ja on vaid kahju, et minu isiklik distantsihoidmise vajadus aetakse tihti segi hoolimatuse, ükskõiksuse, pohhuismi, v mu bpga. missiis ikka.
aga mingitel tingimustel, ei tuleks ma selle pealegi, et seotud olemist vältida.
absoluutselt.
minust on mõnel päris raske aru saada. ja ma ei tea miks see nii on. ma ei saa ise ka endast aru. ja ma ei tea miks see nii on. sest aeg-ajalt avastan ma ennast mingist grazy suhtest, püüdes ennast veenda, et see ongi ainuõige suhte viis üldse. ja siis tuleb ikka välja, et ei ole. ja siis ma pärast valutan ja kannatan ja ise mõtlen, et jubejama jälle. või teen haiget. seda ka kindlasti.
teoorias kõlab hirmus küpselt, aga tundub, et vahel ei ole ma valmis küpseks saama, eksole.
ma imetlen ja armastan südamest oma paljunäinud/paljukannatanud sõpru minu kõrval sellel teel, kellede tolerantsi piir on selles osas vist juba äärmustes. aga samas ma olengi tähele pannud, et inimesed, kelle heakskiidu ja poolehoiu ma saan, olles otsekohene, sarkastiline, jutukas, aktiivne, hajameelne, lõbus, kohmakas ja eiteamiskõikveel, on vähemalt kordi x kordi x kordi keskmisest lahedamad..
ja see ongi minu olemise viis. armastuse teed on teinekord naljakad. aga ma tahan neid käia, seda enam, et mul ei ole seda väärtuslikku noorust, mida ma iga hinna eest jätkuvalt nautida püüan.