eksole, hakkab jälle peale. üleni siiber on kõigest. sellest elust ka . ära tahaks.
reaalsus hakkab ära kaduma. ma tunnen seda iga oma keharakuga. põrgu..ja taevas. aga lassma kirjutan, kui veab ei kustuta pärast ära ka. sest see mis pärast on, ei ole enam ehe.
ja pärast ei ole lahe ka.
peab ju olema nii, nagu ma seda praegu tunnen.
kui ma tunnen.
tühjus. täielik. ja mai tea miks see nii on. see on kuskil minu peas. on, ja ei ole ka. nagu oleks eemal, aga samas nii kohapeal.
ma nagu peaks enda jaoks hästi täpselt kaardistama selle tunnete spektri, mis mind valdab. nendel hetkedel. täiesti sürr. nagu oleks ääretult oluline, et mis sünnib minu sees noil hetkil, nagu tahaks kõike tunda.
kõike seda mis sünnib minuga siis. mai tea. selline hästi segane värk.
aga kas bp peabki hästi normaalne olema, vaevalt, et sa seda ootad.
ma olen täitsa sassis. igas mõttes. ma ise tahan uskuda, niiväga..igatsen.
ma tahaksin öelda, aga mai julge.
ma nii vajan teda. päriselt