Nautides pisiasju,
sõita hommikul tööle hubasesse kontorisse ja öelda kolleegidele "Tere hommikust!" Visata nendega nöökivaid nalju, saada kolm korda päevas kohvimürgitus ja õhtul olla päevaga siiski rahul. 
Mulle meeldib elada selles üheksa kuuga sitase suusailmaga põhjamaa kliimas ja siunata seda valget sitta mis kõik mu depressiivse väikelinna tänavad katnud on, tehes liikumise punktist A, punkti B tihti küllaltki küsitavaks.
Et mul on keegi, keda armastada täielikult ja teada, et ka tema armastab mind, selles minu mittetäiuslikkuses, mõeldes hellalt hetkele, mis meid kokku viis..
Armastan tunda lihtsa kallistuse lohutust, ja teada, et ta hoolib ka siis, kui ma olen omadega jälle täiesti sassis.
Seda kindlat tunnet, mida ma ei ole tundnud ammu, kui järjekordne maania viib järjekordsed kallid mu elust. Õigust elada vabana, ega taha taluda neid, kes peavad minu eksistentsi küsitavaks. 
Näha päikest,
iga päev kedagi, kes siiralt naerataks. 
Tunda uue raamatu erutavat trükilõhna. Silitada puud ja tunda mõnu ta krobelise pinna puudutusest, ennast sipelgaks mõeles uudistada metsa.
..Tahan, et saaksin paremaks inimeseks. Kes suudaks alati kannatlikult ära kuulata mis teistel öelda on, ega sööks küpsiseid õhtul kell kümme. Kes autorit austades loeks iga raamatu lõpuni mille alustab, mitte ei mõtle sellele, et aeg on piiratud ja igasugust paska ei ole mõtet lõpuni lugeda. 
Kes meisterdab oma lumememme just siis valmis, kui on õige aeg, mitte ei unista sellest kahekümne miinuskraadiga. Kes naudib mõnusat suvevihma, mitte ei inise, et miks päikest jälle ei ole. Kes teeb oma voodi hommikul kohe ära, mitte ei viska kõige kuhja otsa veel oma karvase sabatutiga sebra öösärki. Kes ei ole sarkastiline ja õel, ja kes ei ole bipo.
..Jeah, elu on ilus.

Juba tükk aega on pidev flirt igasuguste võimaluste vahel peas tiirlemas. Kahtlemine juba tehtud otsustes, mis mingil hetkel tundub eluvale. Ja meeletu kahetsustunne kellegi kaotusest. Jeah, nüüd ma hakkangi iga kord, kui mingi inimsuhte värk on endale meelde tuletama, kuidas ma tegelikult seda armastan. inimloomust ja keerukust ja hullumeelsust selles. Seda eriti. See teeb kannatamise poole šeffimaks, kui suudad ennast veenda, et naudid seda. Äkki siis jh. Aga ma ei naudi seda. Ma igatsen.  Ainult vahel teeb igatsus haigeks. Ja seda igas mõttes.

up /adama raamat

..Maaniliselt üleskruvitud seisund jätkub. Viimast korda magasin..ei mäleta. Ehk aitab sellele kaasa ka ülisuur liitiumi ports mida ma keeldun võtmast. Lasen selle wcs rõõmsalt alla. See teeb minust zombi. Ma ei taha seda. Ma tahan välja. Rahva sekka. Kogu aeg. Lihtsalt inimesi ei ei jätku niipalju nagu ma vajaks. Rahvast on piisavalt. Paljud sooviksid mulle, et pigem olgu mul murdunud jalaluu, kui maania, aga mu kaitseingel ei lahku hetkekski mu kõrvalt..Ma mõtlen pidevalt seksile. Unustan söömise päevadeks, v söön kolm korda rohkem kui tavaliselt..ma joon palju ja suitsetan viis korda rohkem kui tavaliselt..Millised aju keemilised muutused võivad neid kõikumisi tekitada???? No ja veel see ka..kas on midagi haiglasemat, kui inimesed, kes elavad ainult raha teenimiseks? Vot see on alles maniakaalne. Sellised tuleks tõesti luku ja riivi taha panna ja ravile saata. Ah jaa, ja veel üks seik..
mind ajab üleni sassi üks mu mitmest arstist.. Ja vot see on juba haige..

ära kunagi arvusta seda, mida sa ei mõista.

kaks nädalat

Nii, vaatab, vaatab. Pärast järjekordset katsetust minu peal..olen veendunud, et kogu Mendelejevi tabel on läbi testitud, tunnetan maania algust. Ma tahaksin maailmale tõestada, et maania ajal on võimalik maapinnale edasi jääda..Sind mul petta ei õnnestu. Teisi küll. Isegi arste. Ma suutsin teda veenda vajadusest nädalavahetus kodus veeta.. No kas pole imelik haigus, et kõige haigem on inimene siis, kui ta ise ennast hiilgavalt tunneb ja ravi mittevajalikkuses veendunud on.Küllap depressiooni tervem pool ja maania algus ongi see milles inimesed minus kiinduvad. Mitte ainult, et sellel poolel on mul kannatlikkust paigal istuda ja tundide viisi teid kuulata. Teie jutte, mis tihti on tapvalt igavad ja nii ütlemata rumalad, et seda suudabki vaid pooleldi haige inimene.. vaid olla nunnu. Seda veel eriti. Mõtlen sellele palju, sest maniakaal-depressiivsus on üks neist psüühhilistest haigustest, millel on suur suremus. Hetkel olen ma sellistest mõtetest miljonite kilomeetrite kaugusel, nii kaugel kui üldse olla saab, aga ühel hetkel kukun ma jälle musta auku. Siis haarab mind süsimust ängistus. Hakkan taipama, mida oma maanilises seisundis korda saatsin..
..Aga ma olen õppinud tantsima liikuval vaibal.

Viibin hetkel siin haiglas, näedsa, ja ma kogesin täna midagi täiesti mõistusevälist. Magasin. PÄEVAL. Ärkasin selle peale, et keegi sisenes.  Tundsin  Tema lõhna. Ma tunnen selle eksimatult ära..olin täiesti ärkvel, süda tagus, kartsin silmi avada. Tundsin kuidas ta vaikselt voodile lähenes ja voodi ees mind vaatas. Ta jope kahises tiba liikumisel...kui silma avasin, oli palat tühi. ..Apppiii, hakkan vist vaikselt hulluks minema????

adama raamat III

Depressioon on raske. Ma ei tea kas suudan elada. Tundub nagu tõmmataks mind kogu aeg allapoole. Elu kahaneb ja kahaneb. Sõbrad kaovad. Mitte keegi ei saa aru, mida see tähendab.
Kui see peale tuleb, sunnivad nad, et ma end kokku võtaks..Aga nad ei mõista, et see on võimatu.
Ütle langetõbisele, et mis tõmbled siin maas, kraabi üles..
Ainus vahend mis depressioonis veidigi rõõmsaks teeb on alkohol. see lõdvendab haaret, kõik tundub vähem must..aga see tundub nii ütlemata jälk
..Visake jh psühhoosihaiged üksindusse. Nad on head ühiskonnakodanikud, sest iga teine teeb üksinduse segaduses endale lõpu.
Olen oma haiguse tõttu surmast palju käegakatsutavamalt teadlikumaks saanud. See on mure, mis ei lase sind oma haardest hetkekski lahti..ja ma pole kindel, et mu kaitseingel kaua vastu peab.
Ja lähedasi ei aita keegi. Pole mitte midagi. mittemingisugust abi.
Aga kui kõik väidavad üheselt, et elu maniakaal-depressiivsega on võimatu..ma tahaksin uskuda, et see on ometi võimalik..kui keegi mind tõeliselt armastaks