Miskid punapõsksed keerubitaolised olendid tiirlevad ümber pea. Kogu aeg, ja järjest rohkem.
I `m sick..

tead, mu käed on hakanud jälle värisema. jälle. ei saa öelda, et ma enda suhtes just otseselt kontrollifriik olen, aga üldiselt on ikka nii, et ma eelistan omada ülevaadet minusse puutuvate asjade üle. ja sis nad värisevad. ja mitte ainult nendes olukordades mis ongi minu jaoks liiga palju ja kurnavad ja puha. ka nendes olukordades mis on sellised ainult natukene häirivad. lambist.
see on häiriv.
ma olen tähele pannud, et häirib teisi ka. miskipärast. ja mind nagu tiba rohkem häirib, kui nad mu tähelepanu sellele üritavad juhtida. justkui mai teaks. eks. see on nagu Eriti häiriv.
muidugi ma tahaks üleni ennast valitseda, aga alati ei joppa.

huvitav on see, kuidas minuvanustel inimestel on tihti selline komplekt mingeid teisi elukvaliteete mida nad hindavad. nagu näiteks Nende Oma Elu. muidugi olen ma üleni rahul selle pisukese iseseisvusega mis mul on. ja mul on hea meel minna magama üksinda oma voodisse, ise otsustada oma tegemiste ja käikude üle. ise Oma Elu elada..ja on vaid kahju, et minu isiklik distantsihoidmise vajadus aetakse tihti segi hoolimatuse, ükskõiksuse, pohhuismi, v mu bpga. missiis ikka.
aga mingitel tingimustel, ei tuleks ma selle pealegi, et seotud olemist vältida.
absoluutselt.
minust on mõnel päris raske aru saada. ja ma ei tea miks see nii on. ma ei saa ise ka endast aru. ja ma ei tea miks see nii on. sest aeg-ajalt avastan ma ennast mingist grazy suhtest, püüdes ennast veenda, et see ongi ainuõige suhte viis üldse. ja siis tuleb ikka välja, et ei ole. ja siis ma pärast valutan ja kannatan ja ise mõtlen, et jubejama jälle. või teen haiget. seda ka kindlasti.
teoorias kõlab hirmus küpselt, aga tundub, et vahel ei ole ma valmis küpseks saama, eksole.
ma imetlen ja armastan südamest oma paljunäinud/paljukannatanud sõpru minu kõrval sellel teel, kellede tolerantsi piir on selles osas vist juba äärmustes. aga samas ma olengi tähele pannud, et inimesed, kelle heakskiidu ja poolehoiu ma saan, olles otsekohene, sarkastiline, jutukas, aktiivne, hajameelne, lõbus, kohmakas ja eiteamiskõikveel, on vähemalt kordi x kordi x kordi keskmisest lahedamad..
ja see ongi minu olemise viis. armastuse teed on teinekord naljakad. aga ma tahan neid käia, seda enam, et mul ei ole seda väärtuslikku noorust, mida ma iga hinna eest jätkuvalt nautida püüan.

hea dialoog nõuab tööd. keskendumist, et püsida samas aja ja ruumi punktis, partneri tundmist, improviseerimise julgust ja head reaktsioonikiirust. siis peaks sujuma. ka suhetes

mingile karjale naistele teeks head üks juustest lahtisaamise episood. sest nad on üleni armunud neisse, ja neile tundub, et nende juuksed ongi nemad.
sinu juuksed ei ole sina, nad ei tee sinust paremat inimest, naist, ema või armukest..sul ei ole neid vaja.
sain pihta selle mõttega hommikul, kui ma terve öö nägin ennast unes kiilakana, absoluutselt ajendatud raamatust naistevanglast, mida poole ööni lugesin.
krissu eile andis ja ma päris nautisin seda raamatut. ta ikka varustab mind huvitava lugemis nosimisega, aitäh talle.
mul oleks nagu lugemisnälg. mai tea kas see on miski hoog või omadus, ma kahtlustan viimast. ja peaaegu kõik mis kätte juhtub, tundub piisavalt apetiitne. pärast on peas ports teadmisi, mille sinna sattumise ainus seletus on, et kuskilt lugesin.
igatahes....suht vabastav oli. mitte vangla ja raamat, vaid juustevaba tunne. unes.

ükspäev käisime dagöt kuulamas. mulle meeldis. sest lauri meeldib mulle. nii haigelt head laulud. siiber saab vahel nendest lauludest, mille ainsaks mõtteks näib olevat, õu, vaata kui riimuvad sõnad mul on. või tapvalt pandav esitaja. wever
täna just kuulasin ühte. sürr.
ja siis käisin munamäel kh. hästi nõme oli seal. tglt ka. enam ei lähe.
rahvas oli ka nõme.
aga ühes talus pakuti eluhead kodust pikkpoissi. sellepärast ikka läheks. ja tead, nad olid mingi nipiga küüslaugu õisikuid marineerinud, no tõesti. imemaitsvad

jaaa, ma oleksin veel taht tiba millestki/kellestki kirjutada aga ma vaatan, et mul oli juba eile uneaeg. ja parem ongi. eriti desperate olekus arvutit näppida ei ole kõige parem strateegia, eks. pärast on arvuti paska täis ja ise täpselt ei mäletagi, et mis geiss oli

eksole, hakkab jälle peale. üleni siiber on kõigest. sellest elust ka . ära tahaks.
reaalsus hakkab ära kaduma. ma tunnen seda iga oma keharakuga. põrgu..ja taevas. aga lassma kirjutan, kui veab ei kustuta pärast ära ka. sest see mis pärast on, ei ole enam ehe.
ja pärast ei ole lahe ka.
peab ju olema nii, nagu ma seda praegu tunnen.
kui ma tunnen.
tühjus. täielik. ja mai tea miks see nii on. see on kuskil minu peas. on, ja ei ole ka. nagu oleks eemal, aga samas nii kohapeal.
ma nagu peaks enda jaoks hästi täpselt kaardistama selle tunnete spektri, mis mind valdab. nendel hetkedel. täiesti sürr. nagu oleks ääretult oluline, et mis sünnib minu sees noil hetkil, nagu tahaks kõike tunda.
kõike seda mis sünnib minuga siis. mai tea. selline hästi segane värk.
aga kas bp peabki hästi normaalne olema, vaevalt, et sa seda ootad.
ma olen täitsa sassis. igas mõttes. ma ise tahan uskuda, niiväga..igatsen.
ma tahaksin öelda, aga mai julge.
ma nii vajan teda. päriselt

mulle nagu hullult meeldib, et füüsiliste piinade juures on tore see, et need lõppevad. haavad paranevad ära, nahk paraneb ära, valud lähevad üle. enamasti. kõik saab jälle korda ja märkigi ei pruugi jääda.
aga kui hing on haige, ei veena mind mingi jõuga, et see läheb üle. et sellest midagi järgi ei jää. siis on täpselt selline tunne, et nüüd saabki igavesti nii sitt olema. absoluutselt ei usu, et üle läheb. sest iga geiss on uus ja seal ei ole kogemust, et eelmistel kordadel on üle läinud. läheb nüüd ka. tead küll. ja mul ei ole jälle aimugi, kuidas ma selleni jõudsin. sa tulid ja võtsid. ilma vastupanuta. mai püüdnudki. tglt mai andnud endale võimalustki. ja mai tahtnudki anda.