Juba tükk aega on pidev flirt igasuguste võimaluste vahel peas tiirlemas. Kahtlemine juba tehtud otsustes, mis mingil hetkel tundub eluvale. Ja meeletu kahetsustunne kellegi kaotusest. Jeah, nüüd ma hakkangi iga kord, kui mingi inimsuhte värk on endale meelde tuletama, kuidas ma tegelikult seda armastan. inimloomust ja keerukust ja hullumeelsust selles. Seda eriti. See teeb kannatamise poole šeffimaks, kui suudad ennast veenda, et naudid seda. Äkki siis jh. Aga ma ei naudi seda. Ma igatsen.  Ainult vahel teeb igatsus haigeks. Ja seda igas mõttes.

up /adama raamat

..Maaniliselt üleskruvitud seisund jätkub. Viimast korda magasin..ei mäleta. Ehk aitab sellele kaasa ka ülisuur liitiumi ports mida ma keeldun võtmast. Lasen selle wcs rõõmsalt alla. See teeb minust zombi. Ma ei taha seda. Ma tahan välja. Rahva sekka. Kogu aeg. Lihtsalt inimesi ei ei jätku niipalju nagu ma vajaks. Rahvast on piisavalt. Paljud sooviksid mulle, et pigem olgu mul murdunud jalaluu, kui maania, aga mu kaitseingel ei lahku hetkekski mu kõrvalt..Ma mõtlen pidevalt seksile. Unustan söömise päevadeks, v söön kolm korda rohkem kui tavaliselt..ma joon palju ja suitsetan viis korda rohkem kui tavaliselt..Millised aju keemilised muutused võivad neid kõikumisi tekitada???? No ja veel see ka..kas on midagi haiglasemat, kui inimesed, kes elavad ainult raha teenimiseks? Vot see on alles maniakaalne. Sellised tuleks tõesti luku ja riivi taha panna ja ravile saata. Ah jaa, ja veel üks seik..
mind ajab üleni sassi üks mu mitmest arstist.. Ja vot see on juba haige..

ära kunagi arvusta seda, mida sa ei mõista.

kaks nädalat

Nii, vaatab, vaatab. Pärast järjekordset katsetust minu peal..olen veendunud, et kogu Mendelejevi tabel on läbi testitud, tunnetan maania algust. Ma tahaksin maailmale tõestada, et maania ajal on võimalik maapinnale edasi jääda..Sind mul petta ei õnnestu. Teisi küll. Isegi arste. Ma suutsin teda veenda vajadusest nädalavahetus kodus veeta.. No kas pole imelik haigus, et kõige haigem on inimene siis, kui ta ise ennast hiilgavalt tunneb ja ravi mittevajalikkuses veendunud on.Küllap depressiooni tervem pool ja maania algus ongi see milles inimesed minus kiinduvad. Mitte ainult, et sellel poolel on mul kannatlikkust paigal istuda ja tundide viisi teid kuulata. Teie jutte, mis tihti on tapvalt igavad ja nii ütlemata rumalad, et seda suudabki vaid pooleldi haige inimene.. vaid olla nunnu. Seda veel eriti. Mõtlen sellele palju, sest maniakaal-depressiivsus on üks neist psüühhilistest haigustest, millel on suur suremus. Hetkel olen ma sellistest mõtetest miljonite kilomeetrite kaugusel, nii kaugel kui üldse olla saab, aga ühel hetkel kukun ma jälle musta auku. Siis haarab mind süsimust ängistus. Hakkan taipama, mida oma maanilises seisundis korda saatsin..
..Aga ma olen õppinud tantsima liikuval vaibal.

Viibin hetkel siin haiglas, näedsa, ja ma kogesin täna midagi täiesti mõistusevälist. Magasin. PÄEVAL. Ärkasin selle peale, et keegi sisenes.  Tundsin  Tema lõhna. Ma tunnen selle eksimatult ära..olin täiesti ärkvel, süda tagus, kartsin silmi avada. Tundsin kuidas ta vaikselt voodile lähenes ja voodi ees mind vaatas. Ta jope kahises tiba liikumisel...kui silma avasin, oli palat tühi. ..Apppiii, hakkan vist vaikselt hulluks minema????

adama raamat III

Depressioon on raske. Ma ei tea kas suudan elada. Tundub nagu tõmmataks mind kogu aeg allapoole. Elu kahaneb ja kahaneb. Sõbrad kaovad. Mitte keegi ei saa aru, mida see tähendab.
Kui see peale tuleb, sunnivad nad, et ma end kokku võtaks..Aga nad ei mõista, et see on võimatu.
Ütle langetõbisele, et mis tõmbled siin maas, kraabi üles..
Ainus vahend mis depressioonis veidigi rõõmsaks teeb on alkohol. see lõdvendab haaret, kõik tundub vähem must..aga see tundub nii ütlemata jälk
..Visake jh psühhoosihaiged üksindusse. Nad on head ühiskonnakodanikud, sest iga teine teeb üksinduse segaduses endale lõpu.
Olen oma haiguse tõttu surmast palju käegakatsutavamalt teadlikumaks saanud. See on mure, mis ei lase sind oma haardest hetkekski lahti..ja ma pole kindel, et mu kaitseingel kaua vastu peab.
Ja lähedasi ei aita keegi. Pole mitte midagi. mittemingisugust abi.
Aga kui kõik väidavad üheselt, et elu maniakaal-depressiivsega on võimatu..ma tahaksin uskuda, et see on ometi võimalik..kui keegi mind tõeliselt armastaks

adama raamat II

Võiksin meeleliigutust tunda väikeste laste naerust. Aga praegu ma vihkan neid, samapalju nagu nende vanemaid. Vihkan kõiki inimesi, kaasa arvatud mind ennast, eeskätt ennast. Vihkamine on nii tuimestav, see on peaaegu nagu armastus.Olen nagu vaakumis. Ja seal ei ole isegi seinu, mille vastu ennast veriseks lüüa. Ma olen praegu üsna kuri ja küüniline. Olen haiget teineud kõikidele oma sõpradele, nad isegi ei räägi minuga. Wever. Depressioon on minule kohutav, maania on kohutav ümbruskonnale. Mõlemad kannatavad pidevalt. See üles-alla hüplemine..ma tahan näidata arstile, et ta eksib, kui ma vaid teaks kuidas seda teha.. Ma olen reaalsusega kontaktis. Aga jumal, kuidas ma tahaksin sellest pääseda...sellest pääsemiseks vajaksin hetkel vist kahte tonni amfetamiini ja neljateist pudelit veini. Äkki

adama raamat

Kui oled läbinisti hõivatud oma elu, eksistentsi õigustamisega inimeste ees, kes su väärtust küsitavaks peavad, pole sul jõudu ega tahtmist kirjutada. See on kuradi julm värk mis sind tabab. maniakaal-depressiivsele inimesele ei läheneta kikivarvul, ettevaatlikult, nagu teiste haiguste puhul. nagu vähiga v nii. Sellega öeldakse otse välja..sul on haigus, sa oled haige! Ja sind peetakse hulluks. ning siis oledki see. Igavesti. Ma küsisin arstilt, et millal see üle läheb.."see ei lähegi üle, see on jääv". Kõlab nagu surmaotsus. Mind huvitab, kes ei hakkaks sellise teate peale enesetapust mõtlema. See on väljakannatamatu. Ma tahaksin surra. Mitte ära teie juurest, vaid ära iseenda juurest. Nii ei saa elada. Kujuta ise ette, elada, ilma, et oma rõõmu välja näidata julgeks, kuna siis hakkavad kõik muretsema, et oled jälle maaniline. Või äng, see seletamatu äng, mis enne aovalgust välja ilmub. ja kohutav süütunne, mis mind aiva painab, kuna olen haiget teinud neile, keda kõige rohkem armastan. Ja lapsed, keda proovin armastada nii hästi kui suudan, jäänustega oma kokkukuivanud armastusest, mis iga päevaga mu sees üha vähemaks kidub. Mõte, kui see täielikult kaob, saab tõesti elavast surnust rääkida. Lühidalt, ma pole praegu just parim naine, kes oma kingakestes ringi käib. Ma tahtsin, et sa teaksid seda.