Pildistamine. Ütleme, et me oleme enne seda saanud enamvähem ühele nõule, mis on hea foto. Et seal ei vaidle enam. Ja siis vaatame, kellel on olemas need vältimatud eeldused pildistama õppimiseks. Nägemine ja ligipääs fotokatele, võtame laenu peale mõne, ja mingigi õppimisvõime. Ega eriti rohkem ei olegi vaja..Ühed on need, kes kohe kuidagi iseenesest ilma eriliselt vaeva nägemata või sellesse süvenematagi teevad kohe häid pilte. Võtab fotoka kätte, vehib sellega ringi, vahel kogemata vajutab päästikule ja tule taevas appi kui ilusad pildid kõik. Kohe iseenesest andekad inimesed. Vb nad salaja öösiti harjutavad. Vb on olemas siuke asi nagu fotograafi geen. Ulme.Teine grupp inimesi on need, kes peavad harjutama, et saada oskama. Neid on kõige rohkem, neid on kõik kohad täis. Neile tuleb õpetada paari põhiasja, nad peavad vaatama rohkelt näiteid, neile peab andma senise töö kohta tagasisidet. Ja nad PEAVAD harjutama. Igapäevaselt ja pikema perioodi jooksul. Mida rohkem harjutamist, seda paremad pildid. Ja 'rohkem' ei pruugi siin olla ajaline mõõde... Pildistama õppimiseks võib kasutada erineva efektiivsusega meetodeid. Mõni õpib eeskujuga, mõni oma vigadest, kui. Aga seal on ikkagi see protsessi käigus paremaks muutumine. See kõige levinum grupp..Sest nad arvavad ise algusest peale, et hea aparaat teeb neist kohe mingid eriti head spetsid. Nii ja siis on kolmas grupp.

Need, kes ei hakkagi kunagi hästi pildistama.. andetud tegelased nigu. Harjutavad elu palju, pildid on ikka sama sitad. Kas nad ei oska vaadata või nad ei oska kuulata, igatahes pildistama nad ei õpi. Vb seal on halva fotograafi geen. Selliseid inimesi on hästi vähe. Ja võib-olla on see grupp üldsegi müüt, sest kunagi ei või teada, mida veel rohkem treenimist või veel parem õpetamine võiks teha.....

Ma tahaksin olla kärbes, kes saaks märkamatult sinuga kaasa tiirelda. Ja mai hooli sellest, et ühel hetkel võid sa mu lihtsalt tappa...

Võtan neid oma tablette näed, tead küll. Suht jama, aga mis ikka teed. Ja sis ma sain pihta mõttega, et kui neid mitte võtta, no näiteks..siIs mida kauem ma venitan, seda vähem ma neid vajan.
Avastasin, et see seisund võib isegi nauditav olla. No kas just kogu aeg, sest olgem ausad, vahel on ikka väga ull, aga, nh enamus ajast. Siis kui on lõbus..v üleni kurb. Tähtis on emotsioon. Enda genereeritud, omaenda peas. Ja, et sa sis oskaksid seda nautida. See on ka tähtis. Sellised üle võlli mõtted ja teod.
Täna on jälle eriti desperate olla. Sellepärast. Ja, et ei saa mercedeses nutta. Opelis ei taha enam.
Üritan tappa seda füüsilise väsimusega, aga see mõte ei toida eriti. tundub nii.
Tiad, ma pole sulle ammu kirjutanud. Ära võta isiklikult. See pole nagu ma sind ei armastaks, v midagi. Ma pole lihtsalt viitsinud. Ja väga ei olnud põhjust ka..
Tglt ma igatsen sind kogu aeg. Ma igatsen sind alates hetkest kui ma ärkan, kuni hetkeni , mil õhtul uinun. Ka kogu vahepealse aja igatsen ma sind. Ainus aeg mil ma sind ei igatse on öösel..sest siis oled sa tavaliselt minuga. Mu unedes.
Ja mai väsi sellest...Ma ise tahaks nii uskuda.

Miskid punapõsksed keerubitaolised olendid tiirlevad ümber pea. Kogu aeg, ja järjest rohkem.
I `m sick..

tead, mu käed on hakanud jälle värisema. jälle. ei saa öelda, et ma enda suhtes just otseselt kontrollifriik olen, aga üldiselt on ikka nii, et ma eelistan omada ülevaadet minusse puutuvate asjade üle. ja sis nad värisevad. ja mitte ainult nendes olukordades mis ongi minu jaoks liiga palju ja kurnavad ja puha. ka nendes olukordades mis on sellised ainult natukene häirivad. lambist.
see on häiriv.
ma olen tähele pannud, et häirib teisi ka. miskipärast. ja mind nagu tiba rohkem häirib, kui nad mu tähelepanu sellele üritavad juhtida. justkui mai teaks. eks. see on nagu Eriti häiriv.
muidugi ma tahaks üleni ennast valitseda, aga alati ei joppa.

huvitav on see, kuidas minuvanustel inimestel on tihti selline komplekt mingeid teisi elukvaliteete mida nad hindavad. nagu näiteks Nende Oma Elu. muidugi olen ma üleni rahul selle pisukese iseseisvusega mis mul on. ja mul on hea meel minna magama üksinda oma voodisse, ise otsustada oma tegemiste ja käikude üle. ise Oma Elu elada..ja on vaid kahju, et minu isiklik distantsihoidmise vajadus aetakse tihti segi hoolimatuse, ükskõiksuse, pohhuismi, v mu bpga. missiis ikka.
aga mingitel tingimustel, ei tuleks ma selle pealegi, et seotud olemist vältida.
absoluutselt.
minust on mõnel päris raske aru saada. ja ma ei tea miks see nii on. ma ei saa ise ka endast aru. ja ma ei tea miks see nii on. sest aeg-ajalt avastan ma ennast mingist grazy suhtest, püüdes ennast veenda, et see ongi ainuõige suhte viis üldse. ja siis tuleb ikka välja, et ei ole. ja siis ma pärast valutan ja kannatan ja ise mõtlen, et jubejama jälle. või teen haiget. seda ka kindlasti.
teoorias kõlab hirmus küpselt, aga tundub, et vahel ei ole ma valmis küpseks saama, eksole.
ma imetlen ja armastan südamest oma paljunäinud/paljukannatanud sõpru minu kõrval sellel teel, kellede tolerantsi piir on selles osas vist juba äärmustes. aga samas ma olengi tähele pannud, et inimesed, kelle heakskiidu ja poolehoiu ma saan, olles otsekohene, sarkastiline, jutukas, aktiivne, hajameelne, lõbus, kohmakas ja eiteamiskõikveel, on vähemalt kordi x kordi x kordi keskmisest lahedamad..
ja see ongi minu olemise viis. armastuse teed on teinekord naljakad. aga ma tahan neid käia, seda enam, et mul ei ole seda väärtuslikku noorust, mida ma iga hinna eest jätkuvalt nautida püüan.

hea dialoog nõuab tööd. keskendumist, et püsida samas aja ja ruumi punktis, partneri tundmist, improviseerimise julgust ja head reaktsioonikiirust. siis peaks sujuma. ka suhetes

mingile karjale naistele teeks head üks juustest lahtisaamise episood. sest nad on üleni armunud neisse, ja neile tundub, et nende juuksed ongi nemad.
sinu juuksed ei ole sina, nad ei tee sinust paremat inimest, naist, ema või armukest..sul ei ole neid vaja.
sain pihta selle mõttega hommikul, kui ma terve öö nägin ennast unes kiilakana, absoluutselt ajendatud raamatust naistevanglast, mida poole ööni lugesin.
krissu eile andis ja ma päris nautisin seda raamatut. ta ikka varustab mind huvitava lugemis nosimisega, aitäh talle.
mul oleks nagu lugemisnälg. mai tea kas see on miski hoog või omadus, ma kahtlustan viimast. ja peaaegu kõik mis kätte juhtub, tundub piisavalt apetiitne. pärast on peas ports teadmisi, mille sinna sattumise ainus seletus on, et kuskilt lugesin.
igatahes....suht vabastav oli. mitte vangla ja raamat, vaid juustevaba tunne. unes.

ükspäev käisime dagöt kuulamas. mulle meeldis. sest lauri meeldib mulle. nii haigelt head laulud. siiber saab vahel nendest lauludest, mille ainsaks mõtteks näib olevat, õu, vaata kui riimuvad sõnad mul on. või tapvalt pandav esitaja. wever
täna just kuulasin ühte. sürr.
ja siis käisin munamäel kh. hästi nõme oli seal. tglt ka. enam ei lähe.
rahvas oli ka nõme.
aga ühes talus pakuti eluhead kodust pikkpoissi. sellepärast ikka läheks. ja tead, nad olid mingi nipiga küüslaugu õisikuid marineerinud, no tõesti. imemaitsvad

jaaa, ma oleksin veel taht tiba millestki/kellestki kirjutada aga ma vaatan, et mul oli juba eile uneaeg. ja parem ongi. eriti desperate olekus arvutit näppida ei ole kõige parem strateegia, eks. pärast on arvuti paska täis ja ise täpselt ei mäletagi, et mis geiss oli

eksole, hakkab jälle peale. üleni siiber on kõigest. sellest elust ka . ära tahaks.
reaalsus hakkab ära kaduma. ma tunnen seda iga oma keharakuga. põrgu..ja taevas. aga lassma kirjutan, kui veab ei kustuta pärast ära ka. sest see mis pärast on, ei ole enam ehe.
ja pärast ei ole lahe ka.
peab ju olema nii, nagu ma seda praegu tunnen.
kui ma tunnen.
tühjus. täielik. ja mai tea miks see nii on. see on kuskil minu peas. on, ja ei ole ka. nagu oleks eemal, aga samas nii kohapeal.
ma nagu peaks enda jaoks hästi täpselt kaardistama selle tunnete spektri, mis mind valdab. nendel hetkedel. täiesti sürr. nagu oleks ääretult oluline, et mis sünnib minu sees noil hetkil, nagu tahaks kõike tunda.
kõike seda mis sünnib minuga siis. mai tea. selline hästi segane värk.
aga kas bp peabki hästi normaalne olema, vaevalt, et sa seda ootad.
ma olen täitsa sassis. igas mõttes. ma ise tahan uskuda, niiväga..igatsen.
ma tahaksin öelda, aga mai julge.
ma nii vajan teda. päriselt

mulle nagu hullult meeldib, et füüsiliste piinade juures on tore see, et need lõppevad. haavad paranevad ära, nahk paraneb ära, valud lähevad üle. enamasti. kõik saab jälle korda ja märkigi ei pruugi jääda.
aga kui hing on haige, ei veena mind mingi jõuga, et see läheb üle. et sellest midagi järgi ei jää. siis on täpselt selline tunne, et nüüd saabki igavesti nii sitt olema. absoluutselt ei usu, et üle läheb. sest iga geiss on uus ja seal ei ole kogemust, et eelmistel kordadel on üle läinud. läheb nüüd ka. tead küll. ja mul ei ole jälle aimugi, kuidas ma selleni jõudsin. sa tulid ja võtsid. ilma vastupanuta. mai püüdnudki. tglt mai andnud endale võimalustki. ja mai tahtnudki anda.

ma täna avastasin, et ma igatsen tohutult ühte inimest minevikust. no see on nii, et ainult superarmsad hetked meenusid. see, kui ülemõistuse ilus ja hea ja nojh ta oli. ja mida rohkem ma meenutasin, seda rohkem ma hakkasin mõtlema, et muud ju ei olnudki, kui überarmsad hetked. ja naljakad. no nunnud nh. ja sis hakkasin ma veel sellele mõtlema, et kas ma nii tobe olengi, et kohe nagu matsu ära ei jaga.
okei, et äkki saangi aru, aga see tundub tollel hetkel nii iseenesestmõisetav ..et ta on olemas. sürr. no kuidas saab teisest inimesest nii mõelda, eksole. ja nüüd ma nagu tunnen, et mul on teda hullult vaja v nii. no kas kohe vaja. nonäed, jälle.
ikka on vaja.
ja siis ma veel mõtlesin sellel ka, et kuidas ma tal minna lasin. novott. see tundub veel sürrim.
no pagan, olen ma ikka loll küll. eks. ma ise tean, et olen

eile ärkasin selle peale, et ann üritas koos uksega minu juurde pääseda. tegi tel terrorit ka. aga kuna ma vahetasin just helinat, sis see mõte ei toitnud eriti. st, et ei reageeri sellele ka ärkvel olles küllaldaselt. aga nii naiss, et ta tuli. muretseb, nh. mis kokkuvõttes tähendab seda, et pärast padjaga mööda pead saamist kohe apteeki tatsasin. käsk ei ole arutamiseks, v nii..
ja keegi arvas, et ääretult äge on seda liini nagu õhtust >öösse jätkata..aga tglt on point selles, et kogu järgneva öö jätkusid mu uned samal lainel. ja hästi reaalne oli ja värki.
te oleksite pidanud nägema, millise totra näoga ma hommikul seda sissetungijat otsisin, enne, kui aru sain, et kõik oli unes. siuke kikkäss tunne. tore oli tglt.
mis kokkuvõttes tähendabki seda, et mu elu on viimasel ajal magades lõbusam.. ok, asjaolusid arvestades on vist parem kui see jääbki mõneks ajaks nii.

Üüü, mulle avaldati eile armastust. veeri naiss. ja küsi nüüd kas mu ülemõistuse kehv enesetunne läks sellest paremaks? eip.
ja üleüldse mai tea mida te selle teadmisega pihta hakkate. ja veel seda ka, et mu orhidee lehed on kollakad. miski vihje mulle äkki...nojh

deemt kui haiget und ma täna nägin. sõin sööklas kisselli, siuke äge stagnaaegne söökla paksude mammidega, ja järsku vaatan taldrikusse, kissell on klaasikilde täis. miski õunte ja ploomidega kissell. olgu märgitud, et ärkvel olles ei söö ma seda üldse. no ei maitse mulle see värk.. ja neid tuli nagu vaatamisega kogu aeg juurde. kilde, nh. pudeli silt oli ka lõpuks.

mai seedi suhetes ahistamist. see on see kui teine tahab niiväga midagi teha, teisest sõltumatult ja siis sõidetakse talle nagu hellalt sisse. Süütundega. ja Lastega vms. .ja sis arvatakse, et kui kurjalt emmelik/issilik nägu ette manada, on teine nigu põlvili maas, eks. see on nii üleni haige..Oi perse. mulle tulid jälle meelde kõik need õhtud, kui ma tgelt ka tahtsin sõpradega koos olla ja selle asemel tülitsesin kodus mehega ja üleni nõme oli. ja ma pole isegi üks neist naistest, kes tegelikult ka laseks endale terrorit teha. Õõõh..

kas see on nagu paranoia, kui ma arvan, et mu sõbrad tahavad mind paksuks sööta, v käib see "armas sõber" olemisega kaasas. ja nagu lihtne ei oleks parastada, et mis sööd sis, eks.
no lihtsalt vaimustav on oma päeva alustada suure kannu kohvi, ja mahlase burgeriga, mmm.
või kui paljud teavad, kuidas maitsevad just suitsetatud hõrgud haugibeebid. no teate küll, need kelled peaks tgl tagasi laskma..
otse loomulikult ei arva ma, et mu sõbrad oleksid mingid haugibeebi killerid. neid on kindlasti kusagil müügil, kõik ju teavad. ma ise usun nii.
v see variant, kui sa lähed sõbralt õhtul ilja midagi süütut küsima, ja ta sulle taldriku imemaitsva singitäidisega pannkoogi sülle surub. jeah. no kes suudaks ära öelda. mina mitte. vähemalt mitte ilma piinamiseta, kui sedagi.
ei, tglt ma armastan teid...
ja loodan, et varsti lähen kerra. vabalt võin minna, sest kolmas kord ühe päeva jooksul ikka siia halama ei tuleks. onju. äkki.

juba tükk aega kõigun igasuguste seisundite vahel. oluliselt rohkem tuulelipp, kui tavaliselt. miskid jutud jäävad nigu pähe tiirlema, ja sis nagu terve maailm tiirleks. miskit hulluksminemise äär vist.
aga mis oleks, kui hakkaksid minuga heast peast lobisema. vaataksime, et mis ma teeksin siis. et äkki on mul täna paha tuju, ja vaatab mis siiiis juhtub? v mitte. muide, mul võib vabalt hea tuju ka olla.
kõik päevad mai vihka inimesi. kuigi nad on ennast täis, egoistid, kahepalgelised ja muu siuke. mina kaasa arvatud. ja siis tahaks nagu kõikidele inimestele öelda, et mida ma neist arvan. midagi üleni vastikut..tavaliselt kohe ei saa. sest nii loll mõte saab pähe tulla ainult üksi olles. ja kui ma üritan sis üles loetleda need "kõik inimesed", tuleb mul aint paar meelde. kui sedagi.
ja sis ma veel mõtlesin, et selline tunne tulenebki sellest, et ma olen üksi. ja igatsen.

Ma ei vaimustu just kergelt. Ei kellestki, ei millestki. Kindlasti olid kunagi lood teised, aga näppi piten ärh saad, no ei tule tunnet peale. Tahaks ikka enne käega katsuda. No seda igas mõttes.
Nõrkusi on - head raamatud, hea seltskond..ja muidugi nunnud suurte musklitega tätoveeritud käsivarred, deemt. Aga nõrkused ei lähe arvesse.
Ja nagu elu näitab, õieti teen, sest miks muidu on alati nii, et esmamulje teeb tireli ette ja taha. Mulle esmapilgul no nii a meeldivad persoonid ja olukorrad on muutunud minu elus olulisteks, ehk liigagi..ja inimesed kellekski, kes tekitavad minus tunde, nagu tahaks iga keharakk ennast tema poole situtada.
Seepärast olen kahtlev inimeste suhtes, kes ütlevad, et armusid esimesest silmapilgust. Ehk tõesti. Aga äkki on päkapikud ka olemas? Tõesta, tõesta tüdruk vastupidist!
Ma olen hakanud seda juba nii määravaks enda puhul pidama, et selleks ajaks, kui esimene negatiivne emotsioon möödas, hakkan huviga ootama, et mis hetkel ja, kui oluliseks ta minu jaoks muutub. Irooniliselt naljakas, aga toimib.
Ka suhetes.
Et mis siis ikkagi toimub ja milleks ja kellega. Umbes nii, et tahaks ja ei taha ka. See on see tunne peolauas, kui oled ennast juba kõrini täis õginud aga käsi läheb automaatselt järgmise pala juurde. Seda igas mõttes.
Ja kokkuvõttes on sellest kõigest nii siiber, et ainuke väljapääs oleks kogu sisikond välja öökida. Seda igas mõttes.
Ja jälle ma mõtlen, et kuidas ma selleni jälle jõudsin. On see läheduse kartus? Olen ma diipi? Või aitas selleni jõudmisele kaasa paar täiesti ebaõnnestunut suhet? Äkki.
Miks ma kordan enesele aru andmata suhetes samu vigasid.
Alateadlikult sama asja otsides..põselohud, üüratud musklid, meeldib sama kirjandus mis mulle..ja eitan kõike negatiivset, ma lihtsalt ei näe seda, ning paratamatult seisan mõne aja
pärast silmitsi tõsiasjaga, et kaaslane, kes veel mõni aeg tagasi jalust nõrgaks võttis tundub nüüd tüütu, igava ja rumalana. Deja vu.